Paju: elutuba

Sellel suvel, kõige kiiremal majaehituse ajal, tundus mulle, et on hea hetk ka maakodus elutoaremonti teha. Isa küll ei olnud eriline entukas, aga no mis tal lõpuks üle jäi.

Remont jäi aga pooleli, sest juhtus midagi, mida minuga varem juhtunud ei olnud – ma ei tahtnud enam maale minna. Kui ma muidu igal võimalusel maal käisin ja igasuguseid üritusi sellepärast päris tihti üle lasin, siis suve lõpus tundsin, kuidas ma enam ei taha või ei jaksa või ei teagi, mis see täpselt oli. Nüüdseks see on õnneks üle läinud ja tuleb lihtsalt kevadet oodata.

Pole mõtet vist hakata kirjeldama, millist mööblit seal elutoas aegade jooksul on olnud. Umbes kümme aastat tagasi lõhkusime suure kauplemise peale välja tervet ühte seina katnud sektsioonkapi. Selle sealt välja lõhkumisele oli mu isa nii vastu. Et ikka korralik mööbel. Mis siis, et uksed ja sahtlid enam kinni ei käinud. Ja seda träni, mis sinna mu vanaonust- ja tädist jäänud oli, ei olnud ka üldse nõus ära viskama.

Tookord panime me elutoa väga kumeratele seintele lihtsalt uue tapeedi.

Küll aga olin enne sellesuvist remonti natuke mööblit tuuninud. Sellisest diivanist…

… sai selline:

Või noh ma lasin selle korda teha, ise nii osav ei ole. Sellest saab rohkem siit lugeda. Oehh seda lillemustri armastust ikka 🙂

Sõbralt sõbrale poest leidsin vana kummuti. Tundub, et selliseid vanu rootsi kummuteid on liikvel omajagu, sest nende tuunimist ma olen ajal jooksul erinevatel lehtedel päris palju näinud. Millegipärast oli mul kohe selge, et kummut peab tulema kollane.

Kusjuures vaatan, et praegu meil on hoopis teistsugused nupud, aga mul uuemat pilti pole kohe võtta. Ma arvan, et seda kummutit ootab lähitulevikus väike meikover. Eelmisest saab lugeda siit.

Tugitool on ka vanast tehtud uus. Seda käisin ise renoveerimas Vivendi koolituskeskuses. Sellest tegemisest saab rohkem pilte vaadata siit.

No ja jõuamegi tänasesse päeva. Nagu traditsiooniks, siis tundus see ühe toa remont selline nädala jagu tööd. Kaks päeva seinad, laed, põrand puhtaks, siis lae värvimine, siis põranda värvimine ning asjad paika ja valmis. Juba nagu ehitatud küll, aga ikka veel nii naiivsed 😀

Kõigepealt, juuni alguses, lõhkus isa välja köögi ja elutoa vahelise seinajupi. Seda me enam uuesti ei ehita, jääb selline poolavatud köök-elutuba.

Meil oli ja on maal megasuur ruumipuudus. Uude elutuppa tuleb mingit asjade hoiustamise pinda juurde tekitada. Kuna meil majas kaks tuba, siis on elutuba samal ajal ka magamistuba, mis tähendab, et seal on pidevalt ka mingeid nö magamistoa asju laiali.

Igatahes mega mitteglamuursed segamini toa pildid:

Üleval pildil on paremal näha juba lammutatud seina (või noh just ei ole enam seina näha :D). Uks läheb verandale ning sealt õue.

Piltidelt võib näha, et igas toa nurgas on teki- ja padjahunnik 😦

Lammutamine üllatusi ei toonud, kõik oli traditsiooniline – 105 kihti tapeeti, hiiresitt lae peal, mingi rõve värv põrandal ning vana aknakoht seinas.

Loodimise meistriklass:

Ma vanade piltide pealt olin näinud, et tegelikult oli meil vanasti veel üks aken. Kuna aga selle väljakoorunud akna taga on veranda, siis me jätsime selle praegu kinniseks. Sellega on nüüd igas toas üks salajane aken tapeedikihtide tagant välja ilmunud, teised oleme aga ka kasutusse võtnud.

Kaks tegid tööd, üks puhkas 🙂

Kultuurikiht oli korralik. Õnneks oli see tee meil teistes tubades juba läbi käidud tee, nii et suuri üllatusi ei olnud.

Lage katva saepuruplaadi alt tuli välja ilus puitlagi. Kuna tuba on madal ning sisse paistab vaid hommikupäike ning lisaks on nüüd köök ja elutuba ühendatud, siis oli kindel valik täiesti valge lagi nagu köögiski. Enne tuli ainult lagi suurtest naeltest puhtaks teha.

Kahes seinas jätsime välja palgi. See oli ka vaja kõigepealt naeltest ja suuremast sodist käsitsi puhastada.

Ma ei tea, millega see pruun lagi omal ajal töödeldud oli, aga valgest laevärvist hakkas see igatahes ennast läbi pressima. Mäletan, et köögilage ma värvisin viis korda ja tegelikult tahaks see lagi ühte kihti veel. Olime päris kindlad, et ka elutoas tuleb päris palju neid kihte. Isa mul ütles kohe, et tema värvima ei hakka, aga kuna mina olin lõpurase ja peiks toimetas peamiselt linnas, siis mis tal üle jäi 😀

Kui lagi värvitud ning seinad puhtad, oli järjekord põranda käes. Ütlen ära, et me mingit ideaalset tulemust taga ei ajanud. Kui me magamistuba lammutasime, siis seal oli põrand mõnes kohas nii halvas seisus, et võtsime üles, soojustasime alt korralikult ära ning panime uued põrandalauad. See plaan on meil ka ülejäänud majaga.

Kuna mu isa töötas nooruses laevaremonditehases, siis kahtlustan, et see põrand on mõne (varastatud) laevavärviga värvitud.

Ühel hommikul läksime peikaga Rakveresse, laenutasime lihvimismasina ja võtsime hunniku erineva fraktuuriga liivapaberit ning peika asus entukalt asja kallale. Lihvimisest mul pilte ei ole, sest ma millegipärast käisin akna taga ainult filmimas.

Kuna lauad olid päris kumerad, siis täiesti maha seda värvi ei saanud. Või no oleks saanud, aga polnud mõtet.

Värvima pidin alguses küll mina, aga peika ühe soojaga tegi selle töö ka minu eest ära.

Ütleme nii, et lähedalt väga kriitikat ei kannata, aga üldmulje ajab asja ära küll. Igaljuhul kõvasti parem kui enne. Mul mõnel pildil nii halb kvaliteet, sest see valgus on seal täiesti kohutav.

Peale seda algas jälle issi etteaste. Kuigi vanarahva traditsiooniline tapeetimine käis naeltega, siis meie kasutasime natuke moodsamaid vahendeid. Aknaseina tuli kõigepealt panna kips. Mu isa ja reikad on täiesti eraldi postitust väärt teema. Ka neid ta sättis sinna mingi miljon tundi. Sai midagi paika ja siis võttis jälle lahti jne. Mulle tundub, et talle see töö niiväga meeldib, et ei taha, et otsa saaks 😀

Ja siis oli aeg kutsuda küla parimad tapeetijad – õed Lumisted. Me oleme Kaisaga päris mitu seinatäit tapeeti koos paigaldanud, aga ikka meil ei tule nii hästi välja kui peaks 😀 Ka selle seinaga läks kauem kui üks päev. Mis siis, et enamus seinast on aken 😀

Aga väga mõnus kvaliteetaeg oli. Nutsime naerust ja ropendasime vihast ning vandusime, et never again. Ja tehtud sai!

Ma tegelikult mõtlesin ka värvimise ja šabloonide peale ning vaatasin erinevaid ilusaid tapeete, aga kuna meil köögis selline triibuline sein on, siis panime sama tapeedi.

Üleval pildil oleva kummuti värvisin üle, sest aja jooksul oli sellele päris palju kriipse ja kraapse tekkinud.

Herta sai omale mängu- ja joonistamisnurga. Selle vana aknaraami ehk võtame välja ja teeme sinna mingid riiulid vms.

Viimane asi, mis augustis tehtud sai, oli ahju värvimine.

Ahju köögipoolse osa värvisin valge radiaatorivärviga aasta varem. Valge värv on ikka valge värv. Nii palju avarust ja valgust tuli kohe juurde. Kuigi pildi järgi seda just ei ütleks.

Oma aega jäi ootama neljas sein – korsten ja soemüür. Soemüür on selles suhtes mõttetu, et pliiti, mis seda soojendas, enam ei ole. Plaanime selle lammutada siis, kui uut põrandat hakkame paigaldama. Kavatsen seda siiski natuke ilusamaks teha. Vana värvi eemaldamine oleks mõttetult suur ja raske töö, nii et pigem natuke pahtlit ja valget värvi 🙂

Kuna ma suvel maal pean nüüd kahte pudinat kantseldama, siis väga suuri eesmärke uueks hooajaks ei sea, aga selle seina võiks küll veel korda teha. Lisaks on meil väike aida suvetoaks ehitamise plaan issiga, et õde oma peikaga enam köögi põrandal magama ei peaks 😀

Allpool mõned enne ja pärast pildid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s