Kuna me nüüd oleme kolinud, siis mõtlesin, et teen võimalikult lühikese kokkuvõtte meie kolmest aastast majaomanikene/ehitajatena.
Alustasime entukatena 2017a suvel, kui ostsime maja Kristiinesse (Tallinn) ühele mõnusale tupiktänavale. Esialgne plaan oli maja renoveerida ning jõuludeks sisse kolida. Little did we know…
Majal oli väljaehitamata 2. korrus ning osaliselt täisvalatud kelder. Plaan nägi ette maja seest tühjaks lõhkuda, teine korrus kõrgemaks ja laiemaks ehitada (algselt ainult poole maja peal) ning kelder tühjaks kaevatada. Esialgsed emotsioonid olen kirja pannud siin.
Lõhkumisest saab rohkem lugeda siit ja siit. Esialgsed lõhkumise ja keldri sügavamaks kaevamise tööd tegime kõik ise ja sõprade abiga.
Kuna poolkõrge kelder oli olemas, siis tundus mõistlik ikkagi korralik ja soe nö täiskelder teha. Selleks oli vaja lisaks keldripõranda tühjemaks kaevamisele ka esimese korruse põrandat tõsta. Siis hakkasime mõtlema, et tahaks ikka kõrgeid lagesid. Ja seda maja niimoodi paljaks koorides tuli otsus, et ehitame ikkagi uue ja korraliku ja täpselt sellise nagu me tahame. Tolleaegsetest mõtetest saab rohkem siit lugeda.
Sellest, kuidas see saepuru katuselt alla sai, saab siit lugeda.
Kogu selle maja vedasime ise prügimäele. See tundub hetkel nii ulme, aga me vahepeal ikka elasime seal jäätmejaamas. Puidu viisime osaliselt maale ning naabrimehe sugulased viisid omale kütteks. Aga kõik need silikaattellised ja muu praht, mis sealt tuli, selle viskasime kärusse, sõitsime jäätmekasse ja viskasime kärust konteinerisse. Siit lugesin, et silikaattelliseid vedasime jäätmejaama umb 20 kärutäit. Kogu maja kivide (betoonpõrand, seinad, tugipostid, kõrvalhoone) kärusid oli mitu korda rohkem. Praegu meenutades ikka väga hull kogus 😀
Maja lammutamiseks kulus aasta. Paralleelselt sellega projekteerisime uut maja ning hakkasime ajama paberimajandust. Lisaks ehitusloale oli vaja erinevaid kommunikatsioone. Lähtusime sellest, et mida rohkem, seda parem, et hiljem midagi ei kahetseks või uuesti kuhugi kaevama ei peaks hakkama.
2018.a suvi oli megapalav. Mina istusin rasedana kodus ventilaatori ees ja peika lõhkus samal ajal peakivivundamenti auku sisse. Ehk enne majaehitust valmistasime vundamendi ja keldrikorruse ette seest ja väljast.
Kui alles oli ainult vundament, lasime kopal vundamendi aluslindini lahti kaevata ning siis tellisime purmeistri, kes vundamendi soojustas ning veekindlaks pritsis. Peika ise paigaldas drenaaži ning hiljem ajas koos isa ning äiaga suured kraavid kinni.
Ning siis sai hakata maja ehitama. Maja ostust oli sellel hetkel möödas aasta ning mõned kuud.
Kellel huvi, siis saab lugeda lisaks postitusi majakarbi valmimisest, katusest, akendest ning nende valimisest, terrassiuksest ja välisuksest.
Kui majakarp valmis, siis hakkas ehitus venima. Kuna bürokraatiaveskid jahvatasid eriti aeglaselt, siis ei saanud me ehituse jätkamiseks vajalikku lisalaenu nii kiiresti kui soovisime. Teha oli sellest hoolimata palju ning peika tegutses usinasti.
Majja puuriti auke, kust erinevad torud hakkasid läbi minema.
Keldris lammutasime (no tegelikult mina ei lammutanud midagi, aga no toetasin taustal :D) ühe seina maha ning ehitasime mõned seinajupid juurde, et keldrisse eraldi tehnoruum ning WC saada. Sellest on rohkem siin kirjas.
Enne…
… ja pärast. Pildistatud samast kohast.
Enne uute seinte ehitamist said, nii keldrisse kui ka ülejäänud majja, maha põrandaküttetorud ning “must” põrand sai valmis.
Kuna koguaeg oli lootus, et see maja ikka varsti valmis saab, siis planeerisime kööki ja valisime plaate. Vahemärkusena ütlen, et köögisalongi esimese külastuse ja köögi paigalduse vahele jäi poolteist aastat ning plaadimaitse muutus päris mitu korda kogu selle aja vältel 😀
Peaaegu kaks aastat peale majaostu hakkasid fassaaditööd, mis erinevate tõrgete tõttu kestsid ka peaaegu pool aastat. Fassaadist ning selle maksumusest ise projekti juhtides (ehk me ei kasutanud mingit firmat) olen kirjutanud hästi mitu postitust (sokkel, fassaad 1, fassaad 2, fassaad 3 ja fassaad 4 :D).
Lehmelamu 😀
Keldri paekivist seinad ehk vundamendi lasime liivapritsiga puhastada. Tehnoruumist jätsime ühe jupi tegemata, et oleks tulevikus hea vaadata ja meenutada. Tänaseks on keldrisein ka peaaegu viimistletud ja üks mu lemmikasju siin majas 🙂 Keldrist ja seinte puhastamisest olen kirjutanud siin.
Enne ja pärast liivapritsi.
Pritsumees käis aasta tagasi ning peale seda on blogis kuidagi vaiksemaks jäänud. Aga ma ikka proovin ennast parandada ning olemasolevad draftid postitusteks kirjutada.
Maja sisetöödega pidi minema kiiresti. Ostsime jaanuaris 2020 ära parketi, sest arvasime, et paigaldamine algab mõne nädala pärast. Tegelikult sai põrand maha augustiks. Maalritööde ja plaatimisega läks halvasti praktiliselt kõik. Meie seiklused erinevate ehitusmeestega ootavad oma postitust, aga no üldse ei taha seda aega enam meenutada.
Mõned elektrijuhtmed
Kliimaseade. Kardetavasti meie kliimas enam ilma hakkama ei saa.
Ladusin plaatides võimalikke mustreid.
Telekatagune pistikute rägastik.
Mu isiklik “lemmikosa” oli muidugi see, kui meil parketti puudu jäi ning selle lisaruutmeetri pidime ekstra Leedust tellima.
Kolisime majja sisse septembris 2020. See on natuke rohkem kui kolm aastat peale maja ostmist. Peika oleks valmis selle tee uuesti ette võtma, mina aga pigem mitte (pehmelt öeldes :D). Õnneks saab peika oma ehitamisisu siin majas veel pikalt rahuldada ja üldiselt oleme me sellega ka ikka täitsa rahul 😀 Saaks ainult kunagi lõplikult valmis ka.
LIISA (JA ABILISED) REMONDIVAD 
Lisa kommentaar