Mööbli restaureerimises olen ma vana proff. Kes ei usu, siis vaadake kasvõi neid toole või seda kummutit. Ärge ainult liiga lähedalt vaadake, sest muidu ma võib-olla nii proff ei tundugi :D.
Eelmisel suve to-do listis oli ka kahe vana tugitooli ilusaks tegemine, kuid kuna vaimu peale ei tulnud, siis jäid need tuunimata. Õnneks.
Beebiga kodus olla on tore. Aga mõnikord tahaks natuke rohkem inimkontakti, sisukamaid vestluseid ja muid mõtteid pähe.
Ma juba mitu aastat olen vaadanud mingeid restaureerimis- ja õmbelmis- ja maalrikursuseid, aga kuhugi jõudnud veel ei olnud. Kui avastasin, et meie uutel naabritel on koolituskeskus, kus nad muuhulgas ka sellist kursust pakuvad, siis panin ennast kohe kirja.
Kursus kestis kokku 5 õhtut 18.00 – 21.00. Ise veel enne mõtlesin, et mis ma seal niikaua selle ühe tugitooliga teen ja mõtlesin varumööblitükke, mida vajadusel kaasa vedada. Little did I know, et korralikult ja põhjalikult asjade tegemine võtab kõvasti rohkem aega, kui minu põlveotsas ülekäe nokitsemine ning oma tugitooli ma päris valmis ei jõudnudki. Õnneks jäi kodus lõpetada ainult sellised asjad, millega ma kindlasti ise ka hakkama saan. Koolituskeskuses saab ka lisatunde võtta, mis maksavad sama palju kui tavatunnid, aga kuna me reisile (reisu peale :D) läksime, siis ma seda varianti kasutada ei saanud.
Terve 1. koolituspäeva ma eemaldasin vana kangast ja naelu. Neverever poleks ma ise neid naelu kõiki niimoodi välja tirinud kodus. Aga koolitusel juhendaja karm pilk sundis asju korralikult tegema 😀
2. koolituspäev läks ka liiga suures osas nende pagana naelte peale ning siis tuli tooli põhja ja seljatoele panna uued rihmad. Rihmade nimed restaureerimismaailmas on kurted. Tuli need pingutada ja kinni klammerdada.
Siuke äge pinguti oli ka.
Punutud osa peale klammerdasin kotiriide.
3. korral läks terve tund tooli polsterdamisele. Toolile läks peale poroloon ja tolmukangas. Tolmukangaga tehakse pm tool ilusaks, et päris kangaga enam midagi vormima ei peaks.
Tunni lõpus jõudsin tooli jalad ja käetoed veel mingi hirmsa keemiaga üle teha, et vana lakikiht maha tuleks.
4. tunnis tuli peale panna päris kangas. Valisin seekord lillede ja pajukiisude asemel hoopis teistsuguse kanga. Sellele saab tööriietega ka peale istuda 🙂
Originaalis oli seljatoe tagaosa papiga tugevdatud. Tuli ka uuendatud versioonile papp külge panna. Esialgu panin liistu, et murdekoht ilusasti hoiaks (Vist sellepärast. Meister ütles: “Pane liist!” Mina panin liistu.)
Viimases tunnis klammerdasin papi tooli külge, aga viimased käsitsi õmblused jäid kodus teha.
Ja siis läks mul vaim pealt ära. No üldse ei viitsinud käetugesid ja jalgu lihvida 😀 Pakkisin oma asjad hoopis kokku ja jäin lootma, et issi viitsib maal ise lihvida. Viitsiski.
Nüüd maale minnes jäi mulle ülesandeks puitosade töötlemine. Valisin seekord õlivaha, sest tegelikult tahtsin lihtsalt, et puidu hele värvus jääks alles, mitte ei pleegiks aja jooksul oranžiks. Valisin Osmo valge tooniva õlivaha.
Siin on näha paremal õlivaha peale kantud ja vasakul veel mitte. Tegelikult see nii valge ei jäänud, hõõrusin seda õli veel puidu sisse.
Tugitooli istumisosa oli vaja samuti lõpetada. Seljatoele oli papp ja kangas klammerdatud, vaja oli seljatoe ääred salapistega käsitsi kinni õmmelda.
Seljatoe ülaäär tagant:
Ma ilmselgelt ei ole mingi salapiste spets, aga täitsa viisakas tulemus jäi. Teinekord võtan valge niidi asemel kanga värvi niidi 😀
Issi aitas jalad seljatoe külge kruvida.
Viisin tooli pildistamiseks õue, sest siia maale elutuppa, kuhu ta mõeldud on, ta praegu üldse ei sobi 😀 Peika peab plaani sellel suvel elutoa remont ka ette võtta, aga prooviks selle linnamajaga kuidagi hakkama enne saada…
LIISA (JA ABILISED) REMONDIVAD 
Lisa kommentaar