Peikukese kännujuurimisarmastusest (ja see armastus ei ole siinkohal liialdus) olen ma juba kirjutanud.
Nädalavahetusel, kui mina ennast kooli kokkutulekule sättisin ja peikal lõpuks vaba põli oli, et lihtsalt õlut juua ja pikutada (sest ma olen lihtsalt niiiiiii julm kubjas :D), hakkas see vend hoopis ühte kändu välja kaevama.
Mina kokteilitasin ja muljetasin vanade sõpradega, tema saatis mulle pilte progressist. Tavaline.
Kui peika saagiks aias jäi see lihtne kännueemaldus, siis mina mässasin lillepeenraga.
Üks armas inimene andis mulle autotäie püsikuid (mina läksin kahe tühja kingakarbiga, et no suured need ikka saavad olla :D). Istutasin kõik maha, nimesid ei mäleta, kõrguseid ei tea. Kui midagi untsus, siis istutame ringi 😛
Ilusa ja sooja ilmaga on aiatööd puhas lust ja rõõm! 🙂
LIISA (JA ABILISED) REMONDIVAD 