Paju: Mis tegime 2019. aastal?

Mul on kombeks iga aasta lõpus (või järgmise alguses) üks kokkuvõttev postitus teha. Teistele meeldetuletuseks ning endale motivatsiooniks ja kiituseks 😛

Näiteks 2017. a kokkuvõtet saab lugeda siit ning 2018. a oma siit.

2017. aasta jaanuaris ma ka blogiga alustasin, nii et varsti saab juba kolm aastat täis. Uskumatu järjepidevus, tubli Liisa!

Selle aasta maategemisi dikteeris kõige rohkem üks magamist mittearmastav mudilane. Olen juba ette elevil, sest uuel kevadel hakkame talle mänguväljakut ja asju ehitama. Nii maale kui linna. Saab palju ägedat DIYd olema 🙂

Hooaja avasime seekord aprillis, kui vahetasime ära köögi ning magamistoa aknad. Kvaliteetsete 3-kordse paketiga akende paigaldamisest kirjutasin siin.

Mais lõpetasime lõpuks pööningu soojustamise ning kogu 2. korrus on nüüd musta põrandaga kaetud. Kogu pööning pidi sellel aastal magamiskõlblikuks saama, aga rohkem me sellega ei tegelenud. Loodetavasti siis uuel aastal 🙂

Kuna peika on rohkem suurelt ette võtja, kui vaikselt nokitseja, siis hakkas ta 30a niisama seisnud lauta prahist ja sõnnikust tühjaks rookima. Ideaalis tuleb sellest kunagi korralik suvemaja. Kirjutasin meie suurtest (väga kauge) tuleviku plaanidest siin.

Mina käisin kevadel restaureerimiskoolitusel ning tegin ühest koledast tugitoolist uue ja ilusa.

Kõige rohkem rahul (ja aru ei mõista, miks ma sellega nii kaua jokutasin) olen köögipõrandaga, mille ma ilusaks helehalliks värvisin. Vaata siit.

Ühel suvepäeval maale tulles leidsin eest isa ja ristiisa, kes telliskivist verandaseina auku lõikasid. Hullu töö eesmärk oli uus väljapääs majast läbi veranda otse terrassile. Ma väga pikalt kahtlesin selle vajalikkuses, aga tegelikult oli see (peika) idee hea. Saime verandale ruumi juurde ning terrass on rohkem tubade pikendus. Palju tolmuseid pilte ja rohkem juttu leiab siit.

Kui majal uus välisuks, siis tuleb ju ka värav teise kohta teha, et ei peaks ringiga käima 😀 Isegi kui see “ring” on 2-3m 😀 Sellest, kuidas peika Tallinnast 120km maale sõitis ning siis sama soojaga osa sirelihekki üles kaevas, kirjutasin siin.

See üleval loetletu sai kõik tehtud jaanipäevaks 😀 Edasi jõud natuke rauges.

Juunis käis meil külas maakonnalehe ajakirjanik ning kirjutas meist loo Virumaa Teatajasse.

Mina värvisin veel ära suure raudkestaga ahju köögipoolse osa. Jällegi. Miks ma seda juba varem ei olnud teinud. Enne ja pärast pilte saab siit vaadata.

Päts alustas puhkust oma lemmiktegevusega – kaevas välja viimase jugapuu kännu. Mingeid elektririistu ta tavapäraselt ei kasutanud – labidas, väike kirves ja kang. Mees oli õnnelik.

Päts otsustas ka alustada meie reoveemajanduse parendamisega. Sellest ma postitust kirjutanud ei ole, sest tööd on veel pooleli. Lisaks testisime lihtsamat sorti filtreid, et meie kaevuvett natuke puhtamaks saada, aga väga suuri tulemusi see ei andnud. Sellest kõigest kirjutan kindlasti üks hetk pikemalt.

Mina tegin jälle oma lillepeenraid ümber. Lisaks kaevas peika mulle uue pojengipeenra.

Suurema õuetööna korrastasin meie maja põhjapoolsemat osa, kuhu pidevalt mingi sodi ja praht kogunema kippus. Blogipostitus sellest siin.

Enne jõule kajastas meie sahvri muutumist vannitoaks kodu.geenius.ee portaal.

Kuna detsember oli 2019. aastal väga soe, siis saime esmakordselt jõulusid maal pidada. Miinuskraadidega läheb seal pumbas ja torudes vesi jäässe, kuid praegu läks ainult ühel ööl kraad miinusesse.