Kodu: the fassaad (osa 3)

Kui maja krohvitud sai, siis jõudis kätte plekimajanduse aeg.
Krohvimise võlust ja valust saab lugeda sellest ja sellest postitusest.

Kõige esimesena tuli panna redel ja vihmaveetorud. Nendega oli ka natuke kiire, sest tellingute mahavõtmise aeg oli juba kokku lepitud. Peika võttis töölt vaba päeva ja läks “paariks tunniks majale”.

Kui me Linnupojaga mitu tundi hiljem kui paar tundi majale jalutasime, siis olid mehed kokku saanud täpselt nii palju redelit ning ülejäänud asjad olid alles lahti pakkimata.

Kõik hakkas viltu vedama kohe algusest. Pingsalt ilmateateid jälgides võttis peika vabaks päeva, kus pidi olema suhteliselt vihmatu ilm. Aga kui ta kell 9:00 majale autoga jõudis, siis vihma ladistas korralikult ja nii jätkus vähemalt paar tundi. Õnneks peale seda andis ilm alla ja puhus ainult vastik tuul ja oli rõvedalt külm.

Asjadele plekimehe juurde järgi sõites, selgus, et osad asjad olid alles valmimisel. Kuigi oli kokku lepitud ja eelmisel päeval üle küsitud ning kõik pidi valmis olema. Ootamise ajal sirvisid peika ja ehitusmees redeli kokkupanemise juhendit, mis hiljem selgus, osutus väga kasulikuks tegevuseks. Kogu kaupa nad kätte ei saanudki.

Redeli kokkupanemine oli kõike muud kui lihtne. Ruukki tooted peaksid olema kvaliteetsed – vähemalt on jäänud mulje. Kui redeliraamile jalgade kinnitamine oli veninud kohutavalt pikaks said nad aru, et osadel vidinatel poldiaugud ei klapi. Nagu mis mõttes?? Õnneks oli kummist suur haamer käepärast ja painutati jubinaid nagu vaja. Lisaks sellele olid kõik jalad (seina külge kinnitamise toed) 1m pikkused ehk lõika sealt omale parajad ise välja. Kui sa just ei taha, et redel majast meetri kaugusel oli.
Kuna tellingud olid majast 40cm kaugusel, siis otsustasid mehed, et u 30cm on täitsa ok redeli kaugus seinast. Jalg ei määri seina ja ei jää seinast väga kaugele. Peale 2-3 tunnist rabelemist oli redeli ülemine ots koos paari jalaga koos. Mingid jupid jäid veel üle, mille kohta isegi neid müünud pood ei osanud öelda, et miks neid vaja on 😀
Kuna aega oli juba meeletult kulunud, siis otsustati redel sinnapaika jätta ning vihmaveetorudega tegeleda. Ilm oli masendav ja tuju kurb.

Vihmaveesüsteemi jaoks oli vaja kõigepealt parajaks lõigata parapeti (auk üleval seinas, kust katuselt vesi välja jookseb) läbivad terasviigud. Need olid ka algselt umb meetri pikkused, aga meil oli vaja ca 30 cm pikkuseid.
Viikude otstesse pandi vihmaveekollektorid/lehtrid. Tuli välja, et lehtrid olid kinnised ämbrid, auk vihmaveetoru jaoks tuli ise sisse lõigata. Peika jooksis relaka järgi, kuid ehitaja teadis öelda, et relakaga ei tohi lõigata, sest siis hakkab roostetama. Lõpuks puurisid mehed põhja augu ning eriti nüride plekikääridega nüsisid õiget mõõtu augu sisse.

Aega jälle kulus. Enne kui lehtrid paika sai panna tuli kindlasti veel omajagu mõõta ja sihtida ja rihtida, et ikkagi torud otse jooksma hakkaks. Õnneks läks edasi juba libedamalt. Kinnitused said seina ja torud külge, isegi täitsa otse. Aga aega kulus ikka roppumoodi.

Kui torud olid lõpuks ülevalt alla soklini veetud, siis hakati uuesti redeliga tegelema. Kuna redeli ülemine osa oli koos, siis oli see vaja vinnata sisuliselt katusele 9m kõrgusele nii, et eriti redelit ära ei kriimusta.

Üleval selgus kurb tõsiasi – just sellel maja küljel oli telling pandud 30cm kaugusele majast:D.
Sellega lõppes ka esimene tööpäev, sest kell oli juba 18:00. Lepiti kokku, et järgmisel päeval nihutab ehitaja üksinda tellingu seinast eemale ja kruvib redeli seina.

Järgmisel päeval algas kõik ilusti. Ehitaja sai redeli seina, aga kuna kinnitada on vaja suur raske asi poorbetoonseina, siis ei jäänud see kuidagi nii tugevalt nagu loodeti.

Ülejärgmisel päeva hommikul, samal ajal tellingute demontaaži meestega, hakkasid peika ja ehitaja lisama viimaseid puudu olevaid kruve ja lootsid, et kuidagi see redel ikka jääb kinni. Ei tahaks ju hiljem 9m kõrguselt alla sadada. Õnneks 15 kruvi, mis olid peika sõnul “pikad kui aiateibad ja jämedad kui sääreluud”, jäid nii tugevalt kinni, et nüüd peaks olema kõik turvaline.

Redel ja kaks vihmaveetoru (torud, klambrid, põlved, lehtrid jne) maksid kokku
650 eurot. Vihmaveetorud on hetkel lühemad kui nad päriselt jäävad, sest kevadel on vaja selle sokli värviga natuke veel tegeleda.

Kuid sellega meie plekimajandus ei lõppenud. Järgmises postituses kirjutan viimastest plekitöödest ning kogu maja fassaadi krohvimistööde maksumusest.