Kodu: sokkel ilusaks

Vahepeal natuke linnamaja arengutest ka. Need arengud on palju aeglasemad kui me soooviksime, aga peame ennast ja oma finantse natuke koguma, et varsti lõpuspurt sooritada (finiš tähendab siinkohal sissekolimist, kindlasti mitte 100% valmisprodukti :D).

Midagi õnneks siiski toimub. Nimelt ei ole meie maja sokkel enam kollane svamm, vaid ilus hall 🙂

Kes ei tea, siis ehitame oma maja vana maja paekivist soklimüürile. Soklimüüri soojustamiseks ja veekindlaks tegemiseks lasime selle katta purvahuga. 

Peika vähemalt rõhutab, et see kivimüür pole vundament, vaid soklimüür,  sest majal on paekivist lintvundament, mis on isegi veel laiem kui soklimüür ( kuskil 2-3 paekivi paksune). No oleme siis täpsed 🙂

Nüüd on aga aeg sealmaal, et vaja oleks hakata maja krohvima. Küsisime hinnapakkumisi ja saime mitu šokeeringut. Maja krohvimine maksab umbes-täpselt 3 korda nii palju kui ma arvasin. See summa ei ole normaalne. Selle eest saab korteri osta… väikelinnas.

Hakkasime siis uurima ja sebima, et kuidas saaks odavamalt. Õnneks on peika isa vana ehitaja, kellel igasuguseid kontakte. Nii ka kaks ehitusmeest meie õuele tööd tegema sattusid. Esialgu siis soklit krohvimiskõlbulikus tegema.

Purvahuga soojustamine on suhteliselt uus asi siin maailmas ja infot, kuidas seda viimistleda, kuskil ei leidu. Tavaliselt läheb see ju kuhugi plaadi taha. Seetõttu ei saa meie meetodit 100% puhta tõena võtta, kuna see on lihtsalt läbi katsetamata. Oleme natuke nagu pioneerid nüüd.

Kõigepealt tehti majale ring peale 7,5 cm paksuse EPSist vööga. See sai nö landmarkiks, kui lai lõpuks sokkel jääma peaks. 7,5 cm on päris paks, aga mõnest kohast oli vaja ikkagi purvahtu päris palju maha saagida, samas kui teise kohta oli vaja seda juurde panna. EPSi vöö liimisid mehed seinale armeerimisseguga. Kuna maja seinad on ilusti loodis, siis saab selle vöö järgi ka sokli ilusti ülevalt alla sirgeks loodida.

Peale seda sai mõistliku vahega panna ka seinale EPSist majakad/reikad, mille vahele purvahtu uuesti lasta ning mugavalt seinad sirgeks ajada.

Alumisel pildil on hästi näha, kuidas vasakule poole on vaja palju purvahtu ning paremalt poolt on vaht peaaegu kivini maha kooritud.

Uksele ja akendele ehitati ümber 20mm styrofoamist samasugused seinad/majakad, et oleks hea ja lihtne saada seina sirgeks ja akna nurki ja servi teravaks. Majakad/reikad/styrofoam kleebiti ka armeerimisseguga.

Siis tuli vahepeal kutsuda purvahumees, et ta reikade vahed vajalikest kohtadest täispuristaks.

Välistingimustes, eriti tuulega, ei ole purvahuga toimetamine just kõige lihtsam, kuna see lendub ja kandub kaugele. See tähendab, et puristada tuleb võimalikult lähedalt, mis aga jätab pinna väga ebatasaseks. Ehk siis töömehed pidid jälle hakkama seina siledaks saagima. Siiski oli see kõvasti vähem ajamahukam kui seguga tasandamine oleks olnud. Samuti katkestas see ära nö külmasilla, mis muidu oleks vana sokli müüri ning uue bauroci ploki ühinemiskohas tekkinud.

Siis jäi töö mõneks ajaks seisma, sest kuna informatsiooni purvahu ja krohvimise kohta ei ole, siis ei tahtnud töömehed võtta riski, et nende tehtud töö paari aasta pärast laguneb.

Peika proovis siis isaga kahekesi soklit krohvima hakata. Ikka katsetades. Kõigepealt tegi peika hapukoore laadse või vedelama armeerimissegu ja pintseldas sellega seinad üle, et tekiks krobeline aluspind, mille külge krohv kergemini jääks…

…ja siis proovisid krohvida.

Krohvimine ei ole lihtne töö. Kõigepealt on juba natuke teadus just selle õiges konsistentsis krohvisegu valmistamine ning siis selle peale kandmine nii, et see kohe alla ei kukuks. Peale paari õhtut oli näha, et see töö sellisel kujul vilja ei kanna.

Krohvikunn ja taustal stiilinäide:

Õnneks nõustusid töömehed, peale kinnitamist, et me kõik riskid enda kanda võtame, siiski töö lõpuni viima. Kiiruse vahe oli kuskil 10x ja kvaliteedist ei hakka rääkimagi 😀 .

Kuna EPSi vöö oli tehtud 5+2.5cm EPSist, siis et sealt vahelt ülevalt vesi nii kergesti sisse ei pressiks, tehti ka vöö pealne armeerimisseguga üle.

Kokku kulus umbes 4 kotti armeerimissegu ja 60 kotti (25kg kott) krohvi. Armeerimissegu on kuskil 3-4 korda kallim kui tavaline krohv. Sellepärast ei tehtud ka kogu seina puhtalt armeerimisseguga.

Krohvijatele meie objekt eriti ei meeldinud, kuna krohv ei tahtnud hästi kinni jääda (kuid kui jäi, siis kõvasti) ning nikerdamist oli palju. Lisaks olid ilmad megakuumad. Eks järgmisel kevadel saame teada, et kas läks midagi valesti või mitte :D.

Naabrid hakkavad ka peatselt oma maja purvahuga soojustama ning nende töövõtja käis meie maja ka uudistamas ning imestas, et meil EPSist reikad kasutuses on. Meie enda loogika on see, et kuna nende külge midagi rasket ei kinnitata ning selliste reikade seina paigaldamine on kõvati kergem kui puitreikade, siis miks mitte. Samuti on materjalid ühesugused ning ei ole karta, et erinevate paisumiste tõttu hiljem mingid jamad tekivad. Vähemalt ei osanud keegi midagi asjalikku meile vastuväiteks öelda. Tulevik näitab, kas oleme geeniused või keenjused.

YOLO!