Kui Liisa õue jõudis, oli värva juba eest ära…
Kui päris algusest alustada, siis meil on majal uus uks (miks ja kus, sellest ma veel ei räägi, sest vajab enne veel tuunimist). Ja vanast väravast uue ukseni polnud enam kõige otsem tee. Ja no peika peale rattaga Tallinnast maale sõitmist (105 km) arvas, et kui ta juba higine on, siis kaevab ka natuke.
Kõigepealt vanad väravapostid välja.
Siis tuli uues aiaaugu kohalt sirelid juurtega korralikult välja kaevata (et need hiljem vana aiaaugu kohta istutada).
Siis oli vaja aiapostide mõõdu järgi aiast tükk välja lõigata.
Vana paremal, uus vasakul. Siin on näha ka, et värav polnud enam esimeses nooruses.
Siis jäi töö pooleli, sest väravapostid oli vaja üle värvida, aga värvi polnud.
Teise päeva hommikul linna värvi järgi ning sai tööga edasi minna.
Värava puitosa oli mädand ning mutrid roostetanud, nii et lahti neid kruvida ei õnnestunud. Puitosa tuli lihtsalt ära lõhkuda ja läks jaanilõkkesse ning kruviotsad lasi peiks relakaga maha.
Kui värav värvitud, siis sai nii postitud kui ka värava uude kohta maasse kaevata. Ants igatahes kiitis heaks 🙂
Värava kõrvale istutas peika mu õpilaste poolt kingitud veigela.
Vana värava koht on nagu poleks seal kunagi väravat olnudki 😀
Värava uued puitosad värvisin pinotexiga pruuniks.
Ja valmis ongi!
LIISA (JA ABILISED) REMONDIVAD 