Ma olen teile oma küla kõige ilusamat kasvuhoonet juba tutvustanud. Samuti mainisin seal, et kasvuhoone peab investeeringu tagasitootmiseks kõvasti saaki andma hakkama. Ütleme nii, et esimese aastaga ma selles suunas ühtegi sammu eriti ei astunud 😀
Kõigepealt sai kasvuhoone valmis alles peale jaanipäeva ning taimed sisse siis, kui kalender juba terve nädala juulit oli näidanud.
Kobartomatitaimed kasvatasime ise seemnest ette. Need olid kasvuhoonesse kolides oma väikestest pottides kõik rammu ära söönud ja ei olnud just kõige elujõulisemad. Lisaks ostsin ehituspoodidest ja aiandist kaks sellist taime, kust suuri tomateid saab (sorti ei mäleta), kaks kollase kobartomati taime, kaks suvikõrvitsat ja kaks tavalist kõrvitsat ning kaks paprikataime. Taimede valik lähtus sellest, et mis veel kuskil saadaval oli 😀 Positiivsest küljest sain need taimekesed kõik praktiliselt tasuta.
Kuna oli juba suur juuli, siis mingeid peenraid ma kasvuhoonesse tegema ei hakanud, sest see oleks tähendanud, et ma oleks taimed kasvama saanud alles augustis 😀 Niisiis ostsin hunniku turbakotte ja panin taimed nendesse.
Ja jäin ärevusega ootama, millal ma saan maailma parimaid oma kasvuhoone tomateid kahe suupoolega sisse kühveldada. Spoiler alert – ei saanudki 😀
Viga nr 1. Kuigi ma olen natuke nagu maalaps ka ja kuigi ise midagi otseselt kasvatanud ei ole, siis siiski täiesti puruloll enda teada selles vallas ei ole. Ja no siis see mitte puruloll pani kõrvitsad kasvuhoonesse kasvama 😀 Ma ju tegelikult tean, kui suureks üks kõrvitsataim kasvab. Ja tean ka seda, et kõrvitsat ei panda lihtsalt peenrasse, vaid kompostihunnikusse ja et kõrvitsat peab tihti kastma. Teadsin ma ka seda, et tavalist kõrvitsat tuleb käsitsi tolmendada.
Kõigepealt ei tulnudki emasõisi. Siis kaks tükki tuli, aga peale isasõie külaskäiku need kukkusid taime küljest ära. Liiga karm armastus? Kui augusti keskpaigaks mul ühtegi kõrvitsat polnud ja taim ikka juba jõhkralt suur oli, siis otsustasin loobuda. Kõrvitsat eniveis ei saa ning tirisin oma kaks taime välja ja viisin kasvuhoone taha kompostihunnikusse. Istutasin need sinna maha, kuigi selge oli see, et kõrvitsat ma sellel aastal ei saa. Iseseisva eluga sai hakkama üks taim, kes endale ka ühe beebi oli suutnud külge kasvatada.
Suvikõrvitsad jätsin siiski kasvuhoonesse ja kuigi nad lubasid palju, siis reaalsuses sain vist kuskil 5-6 kõrvitsat kahe taime pealt kokku. Ma meelega ei lasknud neil väga suurteks kasvada, sest väikesed on palju maitsvamad. Enamus hakkasid otstest mädanema ja suureks ei kasvanudki.
Viga nr 2. No see suvi oli ikka üle keskmise palav. Kuna taimed kasvasid mul sisuliselt kilekottides, siis polnud neil oma juuri ka kuskile sügavamale niiskemasse mulda ajada. Kuna palav oli, siis olin mina palju maal. Peiks küll kastis nii tihti kui tal meeles oli, aga no ega tal eriti ei olnud. Lisaks ei käinud ta ju ka objektil päris iga päev ja teinekord jäid vahele päris pikad perioodid. Õnneks täitsa ära ei kuivanud meil midagi. Kõige rohkem kannatasid tomatid, kes kuidagi natuke hingitsesid, aga päris välja ei surnud.
Viga nr 3. Tuleb välja, et taimi tuleb väetada enne, kui nad sisuliselt juba koomas on. Selged pildid, olen edaspidi hoolsam.
Kuigi näljas ja janus, suutsid tomatid mulle ikka midagi kasvatada. Kobartomatitest küll rääkida ei saa, sest pigem kasvas iga taime küljes kokku 3-6 tomatit, mis valmis saades rohkem nagu pohli meenutasid.
Kahel suurel tomatitaimel on mõned tomatid veel küljes, aga valmis pole midagi saanud ja vaevalt, et saab ka. Lasen neil veel natuke olla ja siis korjan ära, äkki järelküpsemisega saab maitse ka suhu. Tubli oli üks bauhausist ostetud kollase kobartomati taim, kust ma ikka lausa kuni 15 tomatit sain 🙂 Sometimes lose, always win.
Paprikad kasvasid see-eest nii et mühisesid. Kahjuks valmis ei saanud väga midagi. Enne küpsemist tulid külge pruunid laigud ja mõned kukkusid lihtsalt küljest ära. Kaks paprikat olen vist saanud ära ka süüa. Praegu on seis selline, loodetavasti mõni neist ikka saab veel valmis.
Mõned päevad tagasi kui ma kasvuhoones oma suhteliselt närakaid taimi vaatlesin avastasin, et ka tomatijumalatel on väga hästi arenenud huumorimeel. Nimelt hakkas mulle silma, et kasvuhoone taga, vastu kasvuhoone klaasi kasvab üks väga lopsakas ja viljakas tomat. Kust tema sinna sai, ma ei tea, aga ilmselge ninanips mulle – tomatite kasvatamiseks ei piisa ainult ilusast kasvuhoonest. Õppetunnid õpitud, proovin järgmisel aastal paremini 🙂 Aitäh!
LIISA (JA ABILISED) REMONDIVAD 