Meil on nüüd iga päev pidu, sest me enam ei lõhu, vaid hakkasime lõpuks maja ehitama 🙂 Õnn on õuel ja kõik ei tundugi enam nii võimatu. Igaks juhuks ei hakka arvamagi, millal maja valmis võiks saada. Või noh, valmis ei saa ilmselt kunagi, aga seda, millal sisse kolida saame, ei tea praegu ka mitte keegi.
Ehitamist alustasime kaevamisega. Selleks puhuks oli vaja tellida kopamees koos kopaga (kuigi ega ilmselt ei oleks keegi imestanud, kui Päts oleks tahtnud kõike ise käsitsi kaevata :D).
Nimekiri töödest oli meil juba ammu tehtud:
- viimase kahe aiaposti ja aia vundamendi lõpu välja kaevamine;
- tulevase sissesõidutee ala mulla koorimine;
- tulevase sissesõidutee ala kõikide põõsaste välja juurimine;
- muruplatsi siledaks lükkamine;
- muruplatsile suure augu kaevamine ja kividega täitmine (täidab mitut eesmärki. 1. saab siis kivid lihtsasti kuhugi panna, 2. loob lisadrenaaži, kuhu vesi saaks keldri asemel voolata)
- lampkasti vundamendist välja sikutamine;
- trepi seinast eemale kangutamine;
- ümber maja drenaaži kraavi kaevamine (kõige tähtsam!);
- kändude välja kaevamine;
- aiamaja eest betoonplaatide välja kaevamine.
Pildid enne kopameest:
Ühel toredal päeval väga viks viigipükste, kingade, kollase ohutusvesti ja valge soniga kopamees tuligi. Onu vehkis 10 tundi oma kopaga ja ilmselgelt kõike valmis ei saanud. Aga kõik tähtsad asjad said tehtud ja uskumatu kui rõõmsaks võib üks kopamehe argipäev inimesed teha 😀
Kopamees oli väga professionaalne. Mõned kohad olid sellised, et meil natuke oli hirm, et kas vundament jääb korralikult püsti.
Üks maja trepp oli vundamendiga seotud ja ka lampkasti eemaldamine oli selline töö, mis oleks võinud viia vundamendi kokku kukkumiseni.
Auk sai ka maasse ning kivid sinna sisse.
Ja ka kõige tähtsam töö sai tehtud – drenaažikaev kaevatud, et saaks ehitustöödega edasi minna.
Tänaseks on vundament omale juba täitsa uue ilme saanud, aga sellest mõni teine päev 🙂
LIISA (JA ABILISED) REMONDIVAD 