Meie majakest kattis kaunis silikaattellistest vooder. Ma enne arvasin, et kõik need sellised majad ongi tellistest ehitatud, aga ei, see on ainult ilu pärast.
Teatavasti on ilu vaataja silmades ning mina oma silmadega seda ilu kuidagi ei suutnud näha. Peika ilmselt lihtsalt meeldis see mõte, et saab midagi lõhkuda.
Kui voodri eemaldamine tundus alguses megakeeruline ettevõtmine, siis tegelikult oli suhteliselt lihtne (ütlen mina, kes ma lammutamiseks kivigi ei liigutanud). Aegavõtvam osa oli kivide jäätmejaama viimine, kuna iga kivi kaalus 4kg ja nende loopimine siia-sinna oli päris väsitav (ütlen mina, kes ma seda ka päriselt tegin).
Peika alutas kivide mahavõtmist sõrgkangiga akende ümbrusest.
Niimoodi akendest välja kõõludes sai päris suure osa maja talvekarvast maha ajada.
Edasi tegutses peika salaja, sest teadis, et muidu ma oleks veits ära flippinud. Nimelt kasutas ta vana head “kiired jalad” tehnikat. Do not try this at home! Ehk siis põhimõtteliselt kangutas alumisi kive kangiga ja siis jooksis eest ära, kui kogu sein alla varises. Sellest imeasjast võib videot näha mu instagrammis.
Maja aga on nüüd “ilus” pruun ja ootab põnevusega, mis saab edasi.
Jäätmejaama viisime viisteist kärutäit kive ja maja tagant, kuhu käruga hetkel ligi ei pääse, on umbes kolm kärutäit veel viia. Kõik see ei maksnud meile midagi peale bensiiniraha.
LIISA (JA ABILISED) REMONDIVAD 