Üks majaehitaja suurim abimees on järelkäru. Kuna meil seda pole ja koguaeg laenutada on kallis, siis omastasime isa oma teadmata ajaks 🙂 Palun väga vabandust kõik Haljala inimesed, kes Aarelt seda koguaeg laenama on harjunud.
Seda järelkäru oleme nüüd agaralt kasutanud. Kuna maja on Kristiines ja me ise elame Mustamäel, siis ei ole mingi probleem peale tööd üks kärutäis prahti jäätmejaama viima. Jäätmejaam asub Rahumäel, nii et väga palju aega see kõik ei võta. Tänu sellele hoiame tohutult raha kokku, sest paljusid asju saab kuni 1m3 kaupa ära anda tasuta. Jäätmejaamaonusid kiites, pole meid kunagi ka peale kolmandat koormatäit koju tagasi saadetud.
Selle nädalavahetuse eesmärk oligi meie põrandalõhkumisest tekkinud betoonikuhja vähendada.
Aga kõigepealt sai ikka nalja ka. Laupäeva hommikul majja sisenedes avanes meile selline vaatepilt.
Paar nädalat tagasi kaevas Päts koos paari sõbraga ühe osa keldrist sügavamaks. Ja majja sisenedes nägime umbes meeter kõrget basseini. Mõlemad saime minisüdari, et kas tõesti see natuke lund, mis vahepeal sadas ja siis sulas, on põhjavee taseme nii kõrgeks tõstnud.
Õnneks kuulsime peale esimest ehmatust pahinat ja meie õnneks oli “kõigest” veetoru lõhkenud. Umbes 40m2 põrandat oli kaetud vähemalt meetrise veevanniga.
Voolavast veest mul pilti pole, küll aga video instagramis 🙂
Tallinna Vesi reageeris ülikiiresti ja onu tulid keerasid aia tagant vee kinni. Kuna põrandale oli alles jäänud vana väljavoolutoru, siis õnneks ei pidanud kuskilt pumpa laenama minema ega vett õue pumpa hakkama.
Kui kaua see vesi voolas ja mitu kuupi seda kokku oli, saame ainult arvata. Kuna pidevalt vett ka kanalisatsioonikaudu ära voolas, siis minimaalne kogus ilmselt kuskil 50 kuupi. Meie õnneks oli katki läinud ka veemõõtja ja ilmselt päris vaeseks me peale seda õnnetust ei jää.
Me ise saime oma esialgsest ehmatusest kiiresti üle ja tegime olukorra üle nalja. Mul lemmik on Pätsi kommentaar: “Hea, et katki läks. Ma enne koguaeg muretsesin, kas läheb või ei lähe”.
Väike vapper toru hakkas keldrit kuivaks imema ja meie tassisime kolm kärutäit kive jäätmejaama.
Kuna toru ei ole vastu maad, siis tuli mingi hetk raskus peale panna.
Iga kord kui peika vee lähedale ukerdama läks, seisin ma telefoniga kõrval, et kindlasti vette kukkumine jäädvustada. Kahjuks seda õnne mul ei olnud 😀
Pühapäeval tagasi minnes oli üks keldri osa kuiv.
Teine pool, aga oli juba kõvasti madalamaks kaevatud ja seal oli veel umb 20cm jagu vett.
Peika hakkas kraavi kaevama.
Mudakärud lükkasime oma tohutu gadgeti abil õue ja mina sealt kulmudeni mudas sumbates edasi aiamaale.
Viimase tammi lõhkumine oli pidulik hetk ja veed said voolama.
Torule seisin ise alguses raskuseks peale ja mõnekümne minutiga voolas enamus basseinist peaaegu tühjaks.
See vee äravoolamise värk oli nii põnev vaadata, et peale igat jäätmejaama ringi ma käisin ja passisin ning mõõtsin palju vett juba vähem on. No niii huvitav noh 🙂
Üks pilditõestus selle kohta ka, et ma ka midagi kasulikku peale pildistamise teen.
Laupäeval oli õhk juba nii mõnusalt kevadine. Samas ei ole see pidev mudailm üldse hästi mu iluaiale (:D) mõjunud.
LIISA (JA ABILISED) REMONDIVAD 