Ahjaa, me ju ostsime maja!

Kuidagi juhtus nii, et me ostsime maja.

No tegelikkuses see muidugi “kuidagi” ei juhtunud ja tegu on ikkagi äärmiselt läbimõeldud otsusega. Lihtsalt ka nüüd, kuu aega hiljem, pole see mulle veel täielikult kohale jõudnud. Või noh. Üldse pole.

Ma ei ole osanud sellest ka kuu aega kuidagi kirjutada. Ja ega nüüdki veel ei oska. Ma olen selle aja jooksul ka “maja peal” (minu meelest kõige nõmedam väljend ever) kindlasti alla 10 korra käinud. Mina ehitan maal ja peika lõhub linnas.

Ehk üks plaan on nüüd selline, et kui Pajus vannituba valmis saab, siis peale seda jäävad suurt aega ja raha vajavad projektid kaugesse (väga kaugesse) tulevikku.

Teine plaan on, et lõhume uue maja nii tühjaks, et jääb ainult 4 seina ja harima aia nii kaugele, et oleks lihtsalt suur muruplats. Ja siis mõtleme edasi. Või vähemalt mina mõtlen siis. Peikal on õnneks juba mingi visioon ja jutud. Ma veel otsin sidet ja õiget tunnet.

Lühidalt:

Mis? 60. ehitatud kahekordne silikaatvoodriga puitsõrestikuga maja.

Kus? Tallinnas. Kristiines. Ühel ilmselt linna vaikseimail tänaval.

Miks? Peika eluunistus. Minu meelest oleks meile piisanud maamajast ja uurisin rohkem ridaelamute müügikuulutusi, aga see maja leidis ise tee meie juurde 🙂

A soolaleib? Kui kõik läheb natukenegi hästi, siis järgmisel suvel.

Ma rohkem ei oskagi praegu lisada. Vaadake pilte parem.