Kõigepealt oli hunnik toole.
See oli sellel ajal, kui ma alles kuulsin, et tegelikult on vanadest asjadest uute tegemine ka igavesti äge ja tore tegevus. Ja odav.
Igatahes selline hunnik erinevaid ja kulunud toole meil oli. Kaks nendest jäidki katkisteks (ja ilmselt lähevad sellel suvel lõkkesse), aga kolmele parempoolsele toolile panime Kaisaga uued ja ilusad katted.
See roosa kangas oli mu niiiii lemmik. Ka praegu on see minu meelest väga ilus, aga kahjuks ei oska ma sellist kodu teha, kuhu sellised toolid sobiksid.
Toole me ei värvinud, lihtsalt vana kate maha, poroloon ja uus kate klambripüstoliga külge. Ma mäletan, et me ikka hullult rahul olime 🙂
Kui ma korteri ostsin, kolisid kaks nendest roosa kattega toolidest Tallinnasse. Ja siis kui korteriremont valmis sai, said toolid endale uue pruuni värvi ja imeimeilusa moonidega kanga.
Maale jäi aga üksik roosa tool koos oma kulunud sõpradega. Ja siis selle tooliga juhtus üks kole õnnetus (märksõnad: kass ja kõhulahtisus), mis oli viimane tõuge selleks, et siia majja uued ja ilusad toolid ilmuksid.
Sain Kati kangalaost (aitäh, maailm, et Kati selline kallis kangahull on) kaks pajuokstega kangast ja no Paju + pajuoksad peavad võrduma uued ilusad toolid.
Lisaks olemasolevale üksikule roosale tõin aidast veel mõned juurde. Kaks tooli ma kõigepealt lihvisin, aga kolmandat enam ei viitsinud 😀 Ja ega tegelikult ei olegi vaja, kui mingit vana lahtist jura ei ole. Ma neid linnatoolid ka lihtsalt värvisin üle.
Kuna kangast oli suht vähe, siis tulemuseks kolm õde-venda.
Nüüd on vaja kangapoodi minna, et sealt tumedamat kangast osta ja veel kolm tooli teha, sest mul käib igakord valu kõhust läbi, kui keegi oma tööriietega mu uuele toolile istub. Võtaks kaissu kui saaks 😀
Kui nüüd uue köögilaua ehitamiseni ka jõuaks, siis varsti julgen oma ülejäänud kööki ka näidata.
LIISA (JA ABILISED) REMONDIVAD 