Kui ma kuulen sõna veranda, siis tule mul silme ette valgusküllane, suurte akende, kuid väikeste aknaruutudega ruudukujuline ruum. Selline esimesel Eesti ajal rikkamate talupidamiste oma. Pitsist kardinate ja heegeldatud laudlinaga.
Meil on ka veranda maal. Suurte akendega jaa, aga telliskivi seinaga ja üleüldse mitte ruut. Kasutame seda rohkem eeskojana. Lähme veranda uksest majja sisse, vahetame jalanõud ja hoiame seal kola. Lisaks on seal kogu minu elu olnud diivan – see on küll aegajalt vahetunud, aga ikka diivan. Üliharva me seal lebotame.
Kui elektrikaablit paigaldasime, siis võttis peika üles osa veranda põrandakattest. Traditsiooniliselt kattis põrandat muidugi papp. No ja siis jäigi niimoodi poolikult.
Ja siis ühel nädalavahetusel käisid meil mu ristivanemad külas. Nad tulevad puhkama ja siis tegelikult käivad ringi ja küsivad, et mis nad siis ka teha saaks. Kui elektrijuhtmed kõik olid ühendatud, kummut lihvitud, kardinad lühemaks õmmeldud käisin paaniliselt ringi, et mida siis veel. Muidugi veranda!
Kui olime diivani välja tõstnud ja papi eemaldanud ning kätetööd imetlesime, tundus diivani tagasipanek kõige halvema mõttena üldse.
Veranda põrandal on lauad, küll mitte just kõige kaunimad. Laes on OSB plaat ja seinades ka mingi vana saepuruplaat. Suht noh kole.
Tulin enda arvates heale mõttele sein valgeks värvida (sest valge värv ju päästab alati). No ütleme nii, et see ei olnud just kõige parem mõte.
Peale värvimist olin niii kurb ja vihane. Õnneks on veranda maja juurdeehitus ja koledate plaatide alt tuli välja maja sein – roosa laudis 🙂
Lisaks olid mul ju uued väikesed kollased diivanid, üks talvel juhuslikult saadud väike valge ümmargune laud ja 2 tooli.
Tulemus on palju parem. Üks verandanurk täidab ikka veel lao ülesannet, aga küll see ka muutub. Hommikuste pannukate söömine on nüüd igatahes niiiiiiii palju mõnusam.
Tulevikus on meil plaanis täitsa uus unistuste veranda ehitada, seetõttu ei hakka me seinu ja lage ka mingite ilusamate materjalidega katma. Jääb nii praegu. Nii on ka väga mõnus.