Elekter on üks asi, mille ohtlikust inimesed kipuvad pahatihti alahindama. Ma tean, et mina küll.
Elektrikaabel, mis siiamaani majja tuli, ei kannatanud enam üldsegi kriitikat. Kui mingi kontroll oleks tulnud, oleksid nad ilmselt küsinud, et kas me oleme lollid. Jah, ilmselt oleme küll. Muidugi ei ole meil mingeid tuleohtlikke katkiseid juhtmeid vms, aga suhteliselt ülekoormatud oli see kaablike küll.
Õnneks peika mul ei ole loll ja hakkas kohe alguses rääkima, et vaja uut ja korralikku elektrikappi tuppa ja ikka nii nagu asjad peaksid käima. Ja nüüd lõpuks, kuna olemasolevale lisandub ka põrandaküte, võtsime me teda kuulda. Või noh peaaegu.
Uue elektrikaabli jaoks oli kõigepealt vaja kaevata kraav. Meie krundilt läheb läbi ka tee, et kaevamine ikka liiga lihtne ei oleks. (Kõlab nagu ma oleks ise hullult kaevanud :D)
Keeruliseks läks kaabli tuppa saamisega. Kõige parem oleks, kui kaabel tuleks tuppa ka maa seest. Peika hakkas majanurgast kaevama, aga seal oli mingi hiiglaslik kivi, nii et see variant ei läinud mitte.
Lõpuks viisime kaabli ikkagi õuest üles pööningule ja sealtkaudu siis uuesti tuppa. Sain kena augu ka lakke. Vägisi tuleb hakata elutuba ka remontima (tegelikult ju täiega tahaks juba, mul on isegi lühter juba olemas :D)
Nüüd on meil 12 pesaga elektrikilp (nüüd peika tegi mulle selgeks, et oleks vaja vähemalt 18 :S) ja ootame elektrikuonu, kes kaabli kilpi ära ühendaks ja siis muude asjadega saame edasi ise hakkama.
On lootust, et tulevikus ei peagi iga kord kui veekeedukannu kasutan, kõiki teisi asju (isegi boilerit) välja lülitama 😀
Awww, the simple pleasures in life 😉
